Munapüha kombed ja tähendus

Munapüha kombed ja tähendus
Munapyha (22.03.-26.04.) sellel aastal 12.04

Munapyha ehk kiige- ja suur pyha on maarahva vana kevadpyha, mis kunagi seostati kirikliku lihavõtte-  või ylestõusmispyhaga. Munapyhaga kaasneb hulk muistseid kombeid, mis tihtipeale yhised teiste Euroopa või Soome-Ugri rahvastega.

Aeg. Munapyha on esimesel täiskuu pyhapäeval peale kevadist pööripäeva ja jääb ajavahemikku 21.03.– 26.04. On looduse ja elujõu tärkamise aeg.

Tähendus. Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning yhtlasi märk sellest. Kevadpyha on järgneva kevade ja suve seeme – muna. Munapyhal tehtust kasvab välja järgmiste kuude õnn. (Muna)pyha on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, pole see pyha seal nii tähtis kui lõuna- ja lääne pool.

Munapyha hommikul tõustakse enne päikest. Peremees või perenaine urbib teisi – lööb magajaid kergelt urvaokstega. Urbimine toob virkust, jõudu ja tervist. Urbimisesõnu vaata urbepäeva jutu juurest.

Pestakse nägu puhta veega, millesse on pandud muna, hõberaha või pajuurbi. Pesemine teeb terveks, virgaks, jumekaks, inimene pysib kaua noor, tema silmad aga terved ja teravad. Pesuvett on pyytud tuua jõest, ojast või allikast. Pärnu kandis on vesi toodud juba laupäeva õhtul, et majavaimud juua saaksid.

Kõneldakse, et munapyha hommikul päike taevas mängib, kiigub ehk hällytäb. Et seda nähatõustakse hästi vara ja minnakse välja võimalikult kõrgesse kohta päikesetõusu vaatama. Sellelgi taval on sygavam põhi – kes tõuseb enne päeva ja näeb selle tõusu, saab osa päevatera jõust. Liivlastel kaasneb sama kombega lindude äratamine ja mereemale kahjamine.

Lõuna- ja Lääne-Eestis algab munapyhal kiigeaeg. Kiikumine puhastab inimest sisemiselt, teeb keha ja vaimu kergeks ning loob hea käekäigu. Otepääl on seepärast isegi haiged kiigele viidud. Maarahvas teadis, et kiikumine edendab ka linakasvu ja loob viljaõnne, samuti hoiab suvel kihulaste eest. Kylmade ilmade puhul tehti kiik rehe alla, sest kiikuda pidi munapyhal tingimata saama. Päevgi kiigub munapyha hommikul. Kiikujad peavad kiigevalmistajatele andma muna. Kiikumise juurde kuuluvad erilised kiigelaulud, mille samm sobib just kiikumisega. Lõuna-Eesti kiigeaeg on lyhike, kohati kestab see vaid munapyha, teisal kuni suvisteni.

Viru-, Järva- ja osalt Harjumaal on munapyhal lauda hypatud. Selleks pandi tugev laud yle paku, kummassegi otsa seisis yks inimene ja hakati siis teineteist vaheldumisi õhku hyppama. Sellegi tegevuse mõte on sarnane kiikumisele.

Toit. Peale munade on tavaliseks munapyhatoiduks munavõi ja munapudru. Lõuna- ja Ida-Eestis on valmistatud ka tavapäraseid hingedele mõeldud toite – näiteks keedetud ube ja herneid. Urvastes jm on munapyhadel jäetud söök ja õlu koos põleva kyynlaga lauale samuti kui jõulude ajal. Iisakus on aga keedetud mune ja vähke viidud ka hauale. Kraasna maarahvas kostitas munapyhal esivanemate hingi tangupudruga.

Tööd. Kuigi munapyhal ei tehtud nagunii muid töid peale hädapäraste, rõhutati siiski kolinaga tööde keeldu. Vastasel korral myristaks kukutata suvel liiga palju (Hargla). Sarnaselt teiste tähtsamate pyhadega ei lubatud tuba pyhkida, et õnne (põrandal olev vägi või  hinged) koos sodiga ära ei pyhitaks.

Muna on korraga toit, väeese ja märk elujõust ning maailma loomisest. Varem on paljud põhjarahvad korjanud kevadel linnumune toiduks. Napib ju looduses sel ajal muud toitu ja koju tagasi saabunud lindude munad aitavad inimesel hinge sees hoida. Veel 75 a  eest kasutati vee- jt lindude mune söögiks suuremas osas Eestis.

Oluline on märkida, et samas jälgiti väga hoolikalt, et pesa või linnupoegi ei kahjustataks. Neile ei lubatud hambaid näidata (peale hingata). Pesa lõhkujat pidi tabama pikne või muud õnnetused.

Kevadpyhadeaegne linnulaastude toomine pidi andma toojale edaspidiseks linnupesade leiuõnne. Seda õnne sooviti isegi siis, kui mune toiduks ei vajatud.

Muna värvimine, ja värvimine eeskätt punaseks, samuti erinevad munamängud on iidsed ja laialt levinud taiad, mis toovad inimesele ja tema kodule edenemist. Näiteks on teada, et Hiinas värviti mune juba 6. sajandil.

Munade värvimine
Punaseks – madararohujuurtega;
roheliseks – kivisamblaga;
kollaseks/rebuks – sibulakoortega.
Värvitud on veel vihalehtedega, rukkiorasega, linaseemne aganatega, kuusekäbide ja puukoorega.

Munamängud. Munakoksimine ehk triksimine, ehk tiksutamine: kelle muna jääb terveks, see saab teise muna endale. Hallistes mõeldi enne koksimist valmis salamõte. Kelle muna jäi terveks, selle mõte läks täide ja teise muna sai veel pealekauba. Sellist asja nimetati ragelemiseks.
Eisen toob ära terve rea koksimisega kaasnevaid endeid. Näiteks: tytarlaps, kelle muna läheb enne katki, saab varem mehele; kui mees ja naine löövad mune kokku ja mehe muna läheb katki, tekib tyli mehe poolt, kui naisel, siis naise poolt, jäävad mõlemal terveks, elatakse õnnelikult edasi; kui perenaise muna puruneb, synnib sel aastal majja laps, puruneb peremehe muna, hakkab ta teist naist armastama.

Munaveeretus e. munaloomka on mäng, kus laudadest rennis või liivast kaldrajal veeretatakse kordamööda mune. Kelle muna vastu satutakse, selle oma saadakse endale. Mängib tavaliselt hulk rahvast.

Kokkuvõtvalt, kui keegi tahab pidada munapyhi maarahva kombel, siis enne pyha tuleks koristada eluruumid, käia saunas ja värvida munad. Pyhadehommikul tervitada tõusvat päikest, olla heledas puhtas riides, puhata, koksida mune ja käia kiikumas.

Kirikukalendris on munapyha paasa-, ylestõusis- ehk lihavõttepyha ja sellega tähistatakse väidetavat ajaloolist syndmust – Jeesuse surnuist ylestõusmist ja kehalikul kujul taevasse lendamist. Praegusele pööripäevast ja täiskuust sõltuvale liikuvale asukohale otsustati tähtpäev määrata kirikukogu poliitilise otsusega, võttes seejuures aluseks vana idamaade kalendri.

Vadjas vaadati enipäiva varahommikul päikesetõusu.
Munad värviti tavaliselt punaseks. Neid anti poisikestele, kes olid urbepäeval urbimas käinud ning  tervitamisel vastutulijale. Kui veeretamismängus läks muna katki, söödi see yhiselt. Samuti kui mujal Maavallas, said kiige ehitajad tydrukutelt tasuks mune.
Munapyhal hakati kiikuma. Kiigel lauldi erilisi laule, mis sarnanevad eesti, isuri ja soome kiigelauludele. Kiikumas käidi suvistepyhani, kohati kauemgi.
Yksteist kasteti veega, sest see pidi puhastama inimese kõigest halvast.

Liivis on tähelepanuväärseimaks munapyha tavaks varahommikune lindude äratamine. Võetakse kaasa häid sööke ja minnakse mere äärde kynkale, kus pystitatakse ja ehitakse nn lindude kuusk. Seal syyakse ja lauldakse loitsulaule, et peletada eelolevaks ajaks eemale kõik halb ja manada endale aina head.
Enne lindude tervitamist valati mereemale vette viina ja visati suhkrut ja saia. Seejuures sõnuti: “Võta nyyd, mereema, kui sulle antakse, ära võta siis, kui sulle ei anta!”.

“Lihavõtte hommikul minu vanaema võttis mind ja oma muud lapselapsed käekõrva yteldes: “Tulge nyyd, lapsed, tulge nyyd, läheme kevadele vastu!” Vanaema viis meid rannakynkale, kus oli ehitud kuusk maa sisse pistetud. Sääl vanaema ise laulis ja laskis meid lapsi kah laulda: “Tši-tšo, linnukesed, tsi-tšo, linnukesed, nyyd teie aeg on yles tõusta! Suured lestad meie merre, väikesed lestad mujale merre! Hääd ilmad meie poole, tormid-rahed mujale poole!” Kui olime lõpetanud laulu, igayks sai pala saia ja suure kakutyki ja muid maiusasju. Me pidime ise sööma ja linnukeste toiduks (“lihaks”) panema kuuse okstele.” Loorits 2000, 241.

Varahommikul on toodud ka linnulaaste ja pestud allikaveega nägu, et saada valget jumet.
Kuuse- või kadaokstega (nn linnupõõsad) kaunistatatakse maju, põlde ja paate. Selleks päevaks tehakse kiik ja kiigutakse.

Soomes on ööl vastu munapyha tehtud mõnes piirkonnas viljapõllul lõkketuld, mille ymber hulgakesi mängiti ja lõbutseti. Seega kaitsti karja ja viljakasvu halva eest.
Soomeski oli tavaks minna vaatama, kuidas päike tõustes tantsib. Seejuures on vahel tehtud pikki matku, et pääseda võimalikult kõrgele. Tõusva päikese ilme järgi on ennustatud eelolevat suve ja saaki. Näiteks sombune hommik ennustab kylma, kirgas hommik taas head marjasaaki.
Et eeloleval kevadel leiaks linnupesi, on lapsed varahommikul toonud sylega tuppa laaste. Samal eesmärgil on katsutud pullide mune.
Varahommikul enne varese kraaksumist toodi ojast vett ja pesti sellega juukseid, et saada suveks terveid juukseid ja valget jumet. Pesuvett nimetati vareseveeks. Vee võtmisel on manatud: “varese vett varastan”. Kui vesi õnnestus tuua koju ilma varese kraaksumist kuulmata, arvati, et linnud õnnestus ära petta.

Et saada suveks haavamatud ja tugevad jalad, astuti tõustes raudesemele või pyhiti terariistaga jalapõhju.
Lõuna-Soomes valmistati munapyhaks haoaiad, kuhu ehitati kiik või pandi hyppelaud.
Munapyha esmaspäeval toimusid varem suured tantsupeod, kuhu noori kogunes mitmest kylast.

Ersa ja mokša keeles nimetatakse munapyha suureks päevaks nagu Marimaal suurt neljapäeva. Varem on toimunud sel päeval rikkaliku toiduvalikuga palvus, kus ohverdati hobune. Kodusel palvusel pöörduti “suure päeva jumala” poole, ohverdades koldesse leiva- ja lihatykke. Palvusel kummardatakse põhja, kolde ja läve suunas. Mehed kogunevad hiljem kusagil talus meejoogi peole.
Kodud on hoolikalt puhastatud ja ehitud roo- või õlekroonidega.
Munapyhaks ehitatakse kiik. Suurem kiikumine algab 3. päeval peale munapyha. Kiige juures veeretatakse pyhademune. Mune värvitakse sibulakoortega.

Neiu, kes kehastab suurt pyha või taevajumala tytart, võtavad neiud kyla idaväraval vastu lauluga, talle pakutakse õlut ja saadetakse yhiselt kylla. Pyhade ärasaatmisel saadetakse taevajumala tytar kostitamise ja laulmise järel kylast läände. Selle toimingu juurde kuulus kohati kase ehtimine riideribade ja munakoortega.

Allikas: Maavalla koda