Kokkuvõttena julgen kasutada Airi Värniku sõnu: “Tegelikult on iga inimene varakamber,
igal inimesel on oma lugu, milles põimuvad pärilikkus, isiksus, väliskeskkond, elusündmused,
traumad ja päästikud. On mõneti juhuse, mõneti kokkuleppe küsimus, millal selles keerulises
võrgustikus kristalliseerub seisund, mille avaldused tuleb lugeda haiguseks ja on aeg seda ravima
asuda ning töövõime üle otsustada.”
Depressioon ja ärevushäired võivad olla teatud mõttes kõige mõistlikum reaktsioon, mis olla
saab. See on märguanne, mis ütleb: sa ei peaks nii elama ja kui sind ei aidata paremale teerajale,
jääd ilma nii paljust heast, mis inimeseks olemise juures on.
On ilmselge, et tegemist on ühiskonna probleemiga, mitte üksikisiku murega, millega tema
üksi peab hakkama saama. Abiks on kindlasti energiatöö, rännaku meetod ja muud praktikad.
Depressioonis inimene ise või tema lähedane peab olema piisavalt teadlik, kust ja kuidas abi otsida.
Kuid olulisem on vast see, et kõige mõistlikum on püüda elada elutervet elu ja vältida vaimseid
tasakaalutusi.
Tuletatud tarkus iseendale eelnevast: massaaž aitab mõtted mujale suunata argipäeva
muredest ja võimaldab meelel ja kehal lõõgastuda. Samuti on massöör kliendile justkui terapeut
(litsentseeritud või mitte), kes on valmis kuulama, jagab hoolivat puudutust ja mõistmist.