Ene Lukka-Jegikjan (MA) – pärimuskultuuri õpetaja

Olen seda meelt, et pärimuskultuuri igikestvad väärtused nagu looduslähedus, traditsioonilisus, kogukondlikkus aitavad tasakaalustada tänast indiviidi keskset linlikku eelkõige modernsele orienteeritud elulaadi ning ära tunda olulisem, et elada oma elu tasakaalukalt ja väärikalt.
Pärimuskultuur sai minu peamiseks erialaks ja teadlikuks elu osaks üsna varakult. Suur osa sellel kujunemisteel oli kokkupuude setode ja kihnlastega. Unistus, et Eestis pärimuskultuur oleks kõrgelt väärtustatud ja igapäevases loomulikus kasutuses ning seda eriti noorte seas, andis tõuke TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias rahvamuusika eriala loomiseks 1991. aastal ning mitmete pärimuskultuuri koolituste käivitamiseks üle Eesti. Pärimuskultuuriga seonduvaid aineid akadeemias on rõõm noorteni tänini edastada.
Pärimuskultuuri õpe on minu südame asi nii kõrgkoolides kui vabahariduses alates 1987. aastast, näiteks Eesti Rahvakultuuri Keskuses, Eesti Folkloorinõukogus jm. Tänu ligi kümne aastasele tegevusele Eesti Vabaharidusliidus õnnestus end ka täiskasvanute koolitajana täiendada.
1987. aastal alustasime Viljandi üliõpilastega iidset naiste püha paastumaarjapäeva tähistamist. Tänu koolitustele on selle suurpüha taastähistamine saanud oluliseks naistele üle Eesti.
Rahvalaul on üks minu meelisteema ning eriline vajadus. Parimad õpetajad siin on seto naised, kellega koos laulan seto leelokooris „Sõsarõ“. Oma enda rõõmuks, tähtpäevadel, pühadel ja muudel pidudel laulame naistega Pärimuslaulu seltsingust
Pean äärmiselt oluliseks eesti kultuuriruumi tutvustamist teistest rahvustest inimestele. Selleks olen otsinud erinevaid võimalusi koostöös vähemusrahvuste seltside ha ühingutega.
Oma kultuuripärandi tundmine ja selles elamine ning olemine kindlustab vaimse iseseisvuse. See võti on meie endi käes!