Varemerohi

Varemerohi on väga vana ja mitmekülgselt kasutusel olnud taim – ligi 2000 aastat tagasi, Vanas-Kreekas, kasutati seda haavade ja luuhaiguste raviks; keskajal ravisid ja kasvatasid seda taime kloostriaedades mungad ning Inglismaal kasuti seda aedade kaunistamisel ja hiljem loomasöödana. 18.sajandi industriaalne revolutsioon oli taimravile oma paljulubavate ja kiiresti kättesaadavate medikamentidega suureks vastulöögiks kuid tänu looduse poole tagasipöördujatele tõusis varemerohi taas au sisse ravimtaimena. Eestis enim levinud ja kasutatud taim on harilik varemerohi (Symphytum officinale), mis kasvab niisketel pinnastel, enamasti jõgede-järvede kallastel ja teede servades. Ravimiseks kasutatakse peamiselt juurt aga ka lehti. Põhitoimeaineks on allantoniin, mis soodustab rakkude kiiret kasvu ja seega haavade paranemist. Sisaldab ka lima/vaiku, tanniini, inuliini, sapione, koliini, puriini derivaate, eeterlikke õlisid aga ka tsinoglossiini ja konsolodiini, mis on mürgised alkaloidid ja seetõttu peaks varemerohu tarvitamine olema alati põhjendatud ja seespidisel tarvitamisel täpselt doseeritud. Välispidisel kasutusel peetakse teda suhteliselt ohutuks kuid sellegi poolest ei tasuks üle kuue nädala järjest tarvitada, samuti on keeld rasedatel, imetavatel emadel ja väikelastel. Varemerohu põhitoime on kudede taastamine olles samal ajal niisutav, seenhaiguste- ja valu vastane. Teda on võimalik tarvitada tinktuuri, tõmmise, salvi, vannide või mähiste näol.