Sõna vägi

Eesti loitsude nö teemadering on väga lai. Kui lugeda Mare Kõiva raamatut „Eesti loitsud”, siis saab selgeks, et tõesti pea iga asja jaoks on olemas olnud omad loitsud. Ühes Eesti otsas on sõnad nii ja teises Eesti nurgas teistmoodi, kuid mõte on sama – kas midagi parandada, paremaks muuta, kaitsta, rünnata jne. Omad sõnad on aitamaks loitsida õiget ilma, vaigistada tuult, äikest ja pakast, paluda ja peletada vihma. Loitsud on pea kõigi haiguste vastu, sealhulgas ka loomade jaoks. Ka erinevate tähtsate sündmuste jaoks on omad sõnad ja riitused – surma- Ja matusesõnad, ristimisesõnad, pulmasõnad, vitsasõnad ( et vähendada sakste käest vitsasaamise vaevasid) või kohtusõnad ( et saada kohtus paremat lahendit). On olemas isegi armuloitsud, mille alla käivad kõikvõimalikud armueluga seotud riitused. Selgub, et loits on omamoodi segu paljudest zanritest, sinna on kokku pandud vanu rahvalaule, (piibli)legendide süzeesid ja muinasjutte, otsest jumalasõna kristlikust usust. Lisaks veel kohalik kombestik, uskumused, kohapärimus, murdekeele rikkus ja ehteestlaslik olemus.