Valikuline mutism

Kuna valikuline mutism on minu jaoks elu osa, ei olnud ma selle üle üldse juurelnud. Inimene lihtsalt harjub kõigega ja ka haigused muutuvad harjumuspäraseks ja paratamatuks elu osaks. Kui ma nüüd selle kohta põhjalikumalt uurima hakkasin, siis sain aru, et selle haiguse all kannatavatel inimestel on ikka kohutavalt raske oma eluga toime tulla. Nad tahaksid olla nagu teised inimesed, aga nende teel on suur takistus, mis ei lase neil täisväärtuslikku elu elada. Mina pole ka alati olnud inimene, kes võõrastega kergesti suhteid loob, aga isegi mul on raske ette kujutada, mida tunnevad inimesed valikulise mutismiga. Nad tahaksid suhelda, aga lihtsalt ei suuda. Mõne inimesega suheldes pole neil üldse probleeme, aga samas mõne teise inimese juuresolekul ei suuda nad suudki avada. Minul igatahes tekib vaid üks küsimus. Kas nad on head inimeste tundjad? Võib-olla on nad inimesed, kes tajuvad halva inimese energiat ja just see tekitabki olukorra, kus nad valivad, kellega suhtlevad ja, kellega mitte. Minus on tekkinud suur huvi seda haigust veel põhjalikumalt uurida. Jälgin nüüd oma peategelaste tegemisi, nende edusamme ja ka võimalikke tagasilangusi ja täiendan oma tööd kindlasti.