Valikuline mutism

Kuna valikuline mutism on minu jaoks elu osa, ei olnud ma selle üle üldse juurelnud.
Inimene lihtsalt harjub kõigega ja ka haigused muutuvad harjumuspäraseks ja
paratamatuks elu osaks.
Kui ma nüüd selle kohta põhjalikumalt uurima hakkasin, siis sain aru, et selle haiguse all
kannatavatel inimestel on ikka kohutavalt raske oma eluga toime tulla. Nad tahaksid olla
nagu teised inimesed, aga nende teel on suur takistus, mis ei lase neil täisväärtuslikku elu
elada. Mina pole ka alati olnud inimene, kes võõrastega kergesti suhteid loob, aga isegi
mul on raske ette kujutada, mida tunnevad inimesed valikulise mutismiga. Nad tahaksid
suhelda, aga lihtsalt ei suuda. Mõne inimesega suheldes pole neil üldse probleeme, aga
samas mõne teise inimese juuresolekul ei suuda nad suudki avada. Minul igatahes tekib
vaid üks küsimus. Kas nad on head inimeste tundjad? Võib-olla on nad inimesed, kes
tajuvad halva inimese energiat ja just see tekitabki olukorra, kus nad valivad, kellega
suhtlevad ja, kellega mitte.
Minus on tekkinud suur huvi seda haigust veel põhjalikumalt uurida. Jälgin nüüd oma
peategelaste tegemisi, nende edusamme ja ka võimalikke tagasilangusi ja täiendan oma
tööd kindlasti.